Tallinna vanalinn on üks paremini säilinud keskaegseid linnu Põhja-Euroopas. See sai oma paljuski tänaseni säilinud näo Hansa Liidu õitseajal 13.-16. sajandil.
1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna väärtus seisneb tema terviklikkuses: siin on säilinud mitte ainult keskaegsed ehitised nagu raekoda, kirikud, gildihooned ja kaupmehemajad, vaid ka kogu keskaegne linnastruktuur: linnamüür, tänavatevõrk ja isegi kinnistute piirid ja plaanid, mis kujunesid välja 13.-14. sajandil ja pole sellest ajast muutunud. Selle terviku süda on läbi sajandite olnud raekoda, mis vaba linnavõimu sümbolina kannab edasi kunagise hansalinna võimu ja vaimu.
Tallinna raekoja ehituslugu
Tallinna raekoja hoone lugu ulatub 13. sajandisse. Uurimismaterjalide põhjal võib väita, et magistraadi ehk rae kooskäimise kohana asus väike ühekorruseline keldriga raekoda oma praegusel asukohal olla juba 13. sajandi keskel. Hiljemalt 1280. aastaks pidi ta seal juba olemas olema. 1322. aastal esmakordselt rae kinnisvararaamatus mainitud raekoda oli suure koosolekuruumiga (ld consistorium) ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga (ld cellarium civitatis) ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel.
14. sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele-dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. Kaubanduse kiire kasv ja majanduslik õitseng tingis vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele. 1371.-1374. aastate juurdeehitusega saavutas raekoda oma praeguse pikkuse ja mahu esimesel korrusel. Sellest ajast on raekojas säilinud keskaegse puunikerduskunsti vanimad ja haruldasemad tööd – gooti stiilis pingid. Nikerdatud pingiküljed, mis kujutavad Tristani ja Isolde lugu ning Simsoni võitlust lõviga, on ühed kauneimad keskaja kunsti näited Eestis.
Aastatel 1402–1404 ehitati seni ühekorruselisele raekojale peale teine korrus. Järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kujundati raekoda kahekorruseliseks pidusaalide ja ametiruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati uus torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida. Samas on ära toodud ka ehitusmaterjalide kogused.
17. sajandil sai raekoda uue, hilisrenessanss-stiilis tornikiivri. 1650-1652 viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti. Raekoja esinduslikkust ja omapära esiletoonud kaaristu ning keldri ja I korruse aknad müüriti kinni. Keskaegne eeskoda ehk kodanikesaal tükeldati väikesteks kontoriruumideks.
1667. aastal ajakohastati raesaali sisekujundust. Seintele telliti piibliainelised maalid, mille autoriks oli Johann Aken. Maalide alla valmistasid puust nikerdfriisid Elert Thiele ja Joachim Armbrust. Köögiruumis lammutati mantelkorsten, müüriti kinni lavatoorium ning kütteruumi viiv trepikäik.
19. sajandil ehitati kodanikesaali vahekorrus ja võeti kasutusele võlvidealune ruum, mis jagati viieks kontoriruumiks. Neogooti stiilis ehitati ümber nii raekoja aknad kui ka idafassaad.
20. sajandil toimusid suured muutused raekoja keldris: idapoolsesse ossa ehitati 1934 trafoalajaam, läänepoolne osa jagati 1953 silikaatseintega varjendiruumideks.
1944. aasta 9. märtsi nõukogude lennuväe pommirünnakus süttis raekoja tornikiiver põlema ning hävis. See sai tõukeks raekoja restaureerimistööde algusele pärast sõda.
Restaureerimine
1952 taastati tornikiiver ning torni asetati tuulelipu Vana Toomas koopia.
1959 algas raekoja teadlik restaureerimine raekoja restaureerimisarhitekti Teddy Böckleri juhtimisel. Tööd algasid fassaadi puhastamisega.
1960 avati raekoja kaaristu.
1962-64 jõudsid restaureerimistööd siseruumidesse, täpsemalt raesaali. Toimus keskküttele üleminek ja algas akende taastamine.
1968 otsustati taastada raekoja keskaegne ruumiplaneering ja avada kodanikesaal, mis 17. ja 19. sajandil oli jagatud väiksemateks ruumideks ja kaheks korruseks. Linnavalitsus ja selle asutused koliti raekojast välja.
1970-1975 toimus kõige põhjalikum restaureerimine, mil taastati raekoja keskaegne ruumijaotus. Eeskoda e. kodanikesaal ennistati oma esialgses suuruses uue sisekujundusega (sisearhitekt Leila Pärtelpoeg). Raekoda kohandati Tallinna esindushooneks.
1991-92 sai kelder tagasi oma keskaegse ruumimahu.
1995 seinamaalingute restaureerimine kodanikesaalis.
1996 paigaldati raekoja kellatornile uus kiiver ja uus tuulelipp Vana Toomas
1999-2001 puhastati raekoja fassaad ja restaureeriti raekoja torn.
2002-2003 pööningu väljapuhastamine,
2004 peakorruse põhjalik restaureerimine,
2005 raesaali seinamaalingu avamine ja konserveerimine.
2005 pälvis Tallinna raekoda 1999-2005 toimunud restaureerimiste eest Europa Nostra preemia (Euroopa Kultuuripärandi auhind).
2008 keldri restaureerimine, keskaegse kaevu avamine raekoja keldris.
Hoone restaureerimine jätkub jooksvalt.
