Tristan ja Isolde
Keskaja populaarseima armuloo kujutis raekoja pingileenil viitab sellele, et see lugu kõnetas ka Tallinna raehärrasid. Keldi mütoloogial põhinev lugu vaprast rüütlist Tristanist ja kuninganna Isoldest sai keskajal tuntuks rüütlikirjanduse kaudu. Rüütlikultuur tõi kaasa armastuse ülistamise ajal, mil abielu kujutas endast äritehingut ühiskondliku positsiooni parandamiseks ja rikkuse suurendamiseks – see oli tavapärane ka Tallinnas, kus kaupmehed panid oma karjäärile aluse näiteks raehärra tütre või lesega abielludes. Armastus oli vaid unistus – ihaldusväärne, kuid ebareaalne. Tristani ja Isolde armulugu lummas keskaja inimest ilmselt seetõttu, et armunud eirasid armastuse pärast kõiki tollaseid ühiskondlikke reegleid, reetes nii oma kuninga, abikaasa kui ka Jumala. Ajastule iseloomulikult tõi maine armastus armunutele valu ja kannatusi ning lõppes traagiliselt, võimaldades armastajatel kokku saada alles taevas, Jumala palge ees.
Kohtumine puu all
Tristani ja Isolde armuloo kujutamisel oli selle populaarseim tunnusmärk armunute kohtumine puu all kaevul või allikal. Puuokste vahel varitseb kuningas Mark, kes armunuid kahtlustab ning neid sealt pealt kuulab. Veepeeglis aga märkavad armunud oma kuninga nägu ning taipavad, et nad on paljastatud. Isoldel jätkub taas kavalust, et kuningas ära petta. See motiiv kujutab endast armukolmnurka, mis harilikult kajastub ka kujundi kompositsioonis. Kire ohvriks on siin langenud mõlemad mehed. Rüütel Tristan on armastuse pärast minetanud rüütliau ja murdnud truudusevannet oma isandale – kuninga asemel teenib ta hoopis tolle naist. Kuningas Mark aga on kaotanud kuningliku väärikuse, alandudes armukadedaks abikaasaks, kes luurab puu otsast oma naist ja oma vasalli.
Kohtumistseen viitab ka ka Isolde kavalusele. Kui Isolde puu all jumala nimel vannub – teades, et abikaasa teda pealt kuulab –, et ta ei ole armastanud ühtki meest peale selle, kes võttis teda neitsina, siis tundub, et Isolde ei kavalda üle mitte ainult oma kuningat ja abikaasat, vaid ka Jumalat. Nii pole põhjust imestada, et see kujund – Tristani ja Isolde kohtumine puu all – on kõige arvukamalt esindatud just naiste privaatruumis ehtelaegaste, peeglite ja teiste luksuslike iluasjade kaunistusena. Seega võis siin peituda salajane unistus armastusest ja enda samastamine Isolde, veetleva ja kavala naisega.
Tristan ja Isolde - Aadam ja Eeva
Oluline põhjus, miks just sellest motiivist kujunes Tristani ja Isolde armuloo tunnusmärk, on kujundi sarnasus Aadama ja Eeva pattulangemisega hea ja kurja tundmise puu all. Nii kinnistas kirik selle kui maise ja patuse armastuse sümboli vastandina jumalikule armastusele (st armastusele Jumala vastu). Isolde on siin Eeva, naiseliku pattumeelitamise sümbol ja neitsi Maarja kui karskuse sümboli vastand. Selline vastandlikkus naise kujutamisel oli keskajale väga iseloomulik.
Tristan, Simson ja Taavet
Pingileenil Tristani ja Isolde kohtumise stseeni vastas on kujutatud Vana Testamendi Simsonit oma jõudu demonstreerimas. Nii Tristan kui ka Simson võitlesid oma rahva vabaduse eest ja langesid armastuse pärast naise vastu, kes oli pärit vaenlase rahva hulgast. Kujundina on lõviga võitlev Simson väga sarnane draakonit alistava Tristaniga. Seda stseeni on kunstis sageli kujutatud Tristani vapruse sümbolina, kuulsaimaks näiteks võib pidada Runkelsteini lossi freskot 1390. aastatest (Itaalia Tiroolides).
Tristanit, kes vabastas Cornwalli iirlaste ikkest, on võrreldud ka Taavetiga, kes vabastas Iisraeli rahva vilistite käest. Nii Tristan kui ka Taavet patustasid teise mehe naisega – rüütel Tristan oma kuninga naise Isoldega ning Taavet oma sõduri Uurija naise Batsebaga.
Tristani ja Isolde lugu
Loost on teada sadu versioone, kuid põhiosas on sisu järgmine.
Kuningas Marki õukonnas Cornwallis teenib vapper rüütel Tristan, kes on kuninga õepoeg. Cornwalli kimbutavad iirlased ja nõuavad andamit. Kord, kui iirlased tulevad jälle Iiri kuninganna venna Morholti juhtimisel andamit nõudma, astub Tristan nende vastu võitlusse ja tapab lahingus iirlaste juhi. Kild Tristani mõõgast aga murdub ja jääb Morholti pähe. Kui Morholt Iirimaale tagasi viiakse, leiab kuninganna tütar Isolde vägilase peast mõõgakillu ja peidab selle ära, vandudes oma onu tapjale kättemaksu.
Lahingus saab Morholti mürgitatud odaotsast surmavalt haavata ka Tristan, kes saadetakse purjedeta paadis merele surema. Paat aga triivib Iirimaa randa, kus Iiri kuninga tütar Isolde (mõnes versioonis tema teenijatüdruk) Tristani terveks ravib. Tristan ei reeda oma päritolu ja sõidab tagasi Cornwalli. Isolde on aga märganud Tristani mõõga küljest puuduvat kildu ja teab, et Tristan on tema onu tapja.
Mõni aeg hiljem saadab kuningas Mark Tristani Iirimaale Isoldet endale naiseks tooma. Iiri kuningas lubab Isolde naiseks sellele, kes suudab tappa Iirimaad laastava draakoni. Tristan võitleb draakoniga, tapab selle ja võidab Isolde kuningas Markile naiseks. Tagasiteel Cornwalli pakub teenijatüdruk Tristanile ja Isoldele paadis janukustutuseks eksikombel armujooki, mille kuninganna oli valmistanud hoopis Isoldele ja kuningas Markile. Tristan ja Isolde armuvad ja nende meeletut kirge ei peata ka süümepiinad kuningas Marki ees. Et mitte nende saladust paljastada, palub Isolde oma teenijatüdrukul enda asemel kuningas Markiga pulmaöö veeta.
Õukonnas ei jää Tristani ja Isolde kirg märkamata ning tänu keelekandjatele hakkab kuningas peagi neid kahtlustama. Ikka ja jälle õnnestub armunutel pääseda ja kuninga kahtlusi hajutada, kuni ükskord otsustab armukade kuningas Mark ise truudusemurdmisele kinnitust saada. Ta peidab end puu otsa allika äärde (eri versioonides ka oja või kaevu juurde), kus Tristan ja Isolde kohtamas käivad. Tristan aga märkab vees kuninga peegeldust ja annab ka Isoldele sellest märku. Armunud hakkavad rääkima oma armastusest ja truudusest kuninga vastu ning sellest, kuidas neid piinavad kuninga kahtlustused. Isolde vannub jumala nimel, et ta pole kunagi armastanud kedagi teist peale selle mehe, kes võttis temalt neitsilikkuse. Tõesti, ta ei valetanud Jumalale, küll aga õnnestus tal kuningas taas ära petta.
Kord langevad armunud siiski neile seatud lõksu. Kuninga ärasõidul puistab tema teener magamiskambris jahu Isolde voodi ette. Tristan hüppab sellest üle, kuid haav tema jalas läheb lahti ja verd tilgub põrandale, jättes voodi ette reetliku jälje. Kuningas mõistab truudusemurdjad surma. Teel hukkamispaika õnnestub Tristanil põgeneda, kui ta palub võimalust palvetada viimast korda kalju otsas kabelis ja hüppab sealt merre. Ta päästab Isolde, kes on tuleriida asemel antud pidalitõbiste kätte. Armunud põgenevad metsa. Ükskord hiljem leiab kuningas Mark nad metsas magamas, haljas mõõk kahe vahel. Kuningas peab seda süütuse tõenduseks ja jätab neile leppimise märgiks oma kindad, mõõga ja sõrmuse. Armunud esialgu põgenevad, kuid otsustavad siis kuningaga leppida. Tristan viib Isolde Marki juurde tagasi ning jääb ise metsa.
Õukonnas nõuavad kadetsejad, et Isolde läbiks tuleproovi oma süütuse tõestamiseks. (Tuleproov, st kõrvetamine kuuma rauaga, veeproov keeva veega jt piinarikkad protseduurid oli keskajal tavapärane süü või süütuse tõendamise, nn Jumala kohtuotsuse teadasaamise viis – süütut pidi Jumal ime läbi kaitsma ja ta piinast päästma.) Isolde saadab Tristanile sõna ja palub tal riietuda palveränduriks, kes peab oja ääres võtma Isolde sülle, et ta läbi oja viia. Tuleproovil kinnitab Isolde, et teda ei ole keegi oma embuses hoidnud peale kuningas Marki ja selle vaese palveränduri, kes ta läbi oja kandis. Raud ei põleta Isoldet ja jälle on armunud kuningat ninapidi vedanud. Tristan ja Isolde jätkavad kohtumist, kuid lõpuks Tristan lahkub.
Tristan reisib mööda ilma ringi ja teeb kangelastegusid. Lõpuks jõuab ta Bretanniasse, kus aitab kuningal vaenlasest jagu saada. Bretannia valitseja annab oma tütre Valgekäsi Isolde Tristanile naiseks. Tristan abiellub temaga tema ilu ja nime pärast, aga ei suuda teda armastada. Valgekäsi Isolde saab teada, et selle põhjuseks on Tristani armastus teise, Kauni Isolde vastu.
Järjekordses lahingus vapralt võideldes saab Tristan taas surmava mürginoolega haavata. Ta teab, et ainult tema armastatu, Kaunis Isolde suudab ta terveks ravida. Tristan saadab Isoldele sõna ja palub tal tulla enda juurde. Märgiks, et Isolde on laeval, pidi laev heiskama valged purjed. Kui Isoldet pardal pole, heisatagu mustad purjed. Isolde tulebki oma armastatut päästma, kuid armukade Valgekäsi Isolde valetab voodis lebavale Tristanile, et laeval on mustad purjed. Tristan sureb kurvastusest. Kui Isolde kohale jõuab, sureb ka tema ahastusest. Kuningas Mark matab nad maha ja nende hauale kasvab kaks puud, mille oksad on lahutamatult kokku põimunud.
