Taavet

Taavet on Vana Testamendi tähtsamaid tegelasi ja Iisraeli suurimaid kuningaid. Ta oli suur sõdalane, kes laiendas oma kuningriiki igas suunas, vallutas Jeruusalemma ja tegi sellest oma pealinna. Teda loetakse Jeesuse esiisaks: Jumal lubas Taavetile „igavese kuninga tema soost”.

Taavet võiti Iisraeli tulevaseks kuningaks juba siis, kui ta oli karjapoiss. Sellest ajast on pärit ka lugu tema võitlusest vilisti vägilase Koljati vastu, kus Taavet alistab hiiglase lingukividega.

Vapra ja taibuka karjapoisi võit Koljati üle sümboliseerib Taaveti võitlust vilistite vastu ja nende alistamist juba Iisraeli kuningana, mis omakorda kuulutab ette Jeesuse võitu saatana üle. Renessansiaja Itaalias oli Taavet vabadusvõitluse ja türanniale vastuhaku sümboliks. Ka raekoja pingileenil olevat kujutist on püütud tõlgendada Tallinna all-linna ja Toompea vaheliste vastuolude sümbolina, kus rae valitsetavat all-linna kehastas Taavet. Nende ajalookirjanduses ülepaisutatud vastuolude üheks näiteks ja kulminatsiooniks on peetud Riisipere mõisniku Johann von Üxkülli juhtumit, mis aga tegelikkuses jääb pingileenide valmimisest sajandi võrra hilisemasse aega ehk 16. sajandisse. (Loo kohta saab täpsemalt teada raekoja keldris.)

Vaadeldes raekoja pinke tervikuna, on Taaveti võitlus Koljatiga eelkõige Taaveti kangelaslikkuse märk. Vapper sõdalane ja rahva ühendaja, õiglane valitseja, poeet ja muusik – sellisena peeti Taavetit keskajal üheks kõige väärikamaks kangelaseks ja kuningate eeskujuks. Mehena aga ei suutnud temagi vastu panna naise keha ilule ja oma erootilisele kirele. See on ka põhjus, miks ta on Tallinna raekoja pingileenidel ühes seltskonnas Simsoni, Aristotelese ja Tristaniga.

Raekoja pingileeni autor ei ole teada, kuid stiil viitab flandria meistrite eeskujule. Koljat on äravahetamiseni sarnane kuulsa flaami meistri Jacques de Baerze püha Jüri reljeefiga Champmoli kartuuslaste kloostri ristilöömisaltari küljeseinal (u 1390, Dijoni, tollase Burgundia hertsogiriigi pealinna lähedal). Flandria koolkonna mõjud ulatusid ka Tallinna, seda muuhulgas tänu flaami meistrite altarite ekspordile, mille silmapaistvaks näiteks Tallinnas on Mustpeade vennaskonna Maarja altar (praegu Niguliste muuseumis).

Taaveti kujutamine armastuse orjana

Kunstis on kõige enam kujutatud Batsebat pesemas ja Taavetit lossi katuselt teda jälgimas. Enamik neist maalidest jääb aga renessanssi või veel hilisemasse aega. Näiteks Albrecht Düreri kavanditel Nürnbergi raekoja saali seinamaalingutele 1521. aastast on juba kujutatud Taavetit ja Batsebat kõrvuti Simsoni ja Delila ning Aristotelese ja Phyllise kujutisega. Keskaja kunstis Batsebat peaaegu ei kohtagi. Selle põhjuseks on ilmselt asjaolu, et alasti naisekeha kujutamine ei olnud sel ajal kombeks (erandiks on Eeva). Nii on ka raekoja pingil eelistatud kujutada Taaveti kangelaslikkust, mida sümboliseerib Taaveti võitlus Koljatiga.Lõvi ja karu pingileeni allosas meenutavad Taaveti sõnu kuningas Saulile enne lahingusse minekut: „Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist /…/ saab olema nagu üks neist /…/. Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” Siit ka sõnum: Jumala armastus aitas Taaveti võidule, kuid maine armastus ja lihahimu põhjustasid tema allakäigu. Nii peitub ühe kujundi sees veel teinegi lugu, mis seob pinkidel kujutatu tervikuks.

Lugu Taaveti võitlusest Koljatiga

(Vana Testament, 1. Saamueli raamat 17)

Pärast seda, kui Taavet oli võitud Iisraeli tulevaseks kuningaks, jätkas ta oma isa lammaste karjatamist. Tema vanemad vennad võitlesid samal ajal kuningas Sauli vägedes Iisraeli rünnanud vilistite vastu. Vilistite vägilane, hiiglaslik Koljat, soovis võitluse lahendada kahevõitlusega: kaotaja väed alistugu võitjale. Kord, kui isa saatis Taaveti vendadele sõjaväljale süüa viima ja nende käekäigu järele küsima, nägi Taavet hiiglast ja kuulis tema väljakutset. Taavet pakkus end Koljati vastu välja astuma. Kui kuningas arvas, et noor ja kogenematu karjapoiss ei saa võitmatust vägilasest jagu, ütles Taavet:

„Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta. Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist /…/ saab olema nagu üks neist /…./.”

Seepeale nõustus kuningas Saul Taaveti lahingusse lubama, andes talle oma raudrüü ja mõõga. Taavet aga polnud harjunud raudrüü ja mõõgaga käima ja võttis need seljast. Ta haaras oma karjusekepi, valis ojast viis siledat kivi ja pani need karjasepauna, mis oli lingukivikotiks. Nii astus ta vastu vilistite võimsale sõdalasele.

Taavet viskas kivi linguga Koljatile otsaette, nii et vilist langes maha. Siis võttis Taavet tema mõõga tupest ja raius sellega ta pea maha. Nähes, et nende kangelane on surnud, vilistid põgenesid.

Taaveti ja Batseba lugu

(Vana Testament, 2. Saamueli raamat 11–12 )

Ühel õhtul oma lossi katusel jalutades nägi Taavet all õues kaunist naist pesemas. Naise ilu äratas Taavetis vastupandamatu kire. Ta uuris välja, et kaunitar oli sõdur Uurija abikaasa. Taavet laskis sulastel naise enda juurde tuua ja magas temaga. Naine jäi lapseootele. Oma teo varjamiseks laskis Taavet Uurija lahingust enda juurde kutsuda, et see oma naisega magaks ja sündivat last enda omaks peaks. Solidaarsusest teiste sõduritega jäi aga Uurija ööseks välja ja keeldus oma kotta naise juurde minemast. Mõistes, et tal ei õnnestu oma tegu varjata, saatis Taavet Uurija rindele tagasi, andes kaasa kirja oma väejuhile, kus ta palus saata Uurija eesliinile, et ta seal surma saaks. Pärast Uurija hukkumist võttis Taavet Batseba enda juurde. Jumal aga mõistis prohvet Naatani suu läbi tema teo hukka ja lubas Taavetile karistust. Batseba poeg suri ja järgnes Taaveti valitsuse allakäik – sündmused, mis tõid talle ja tema rahvale surma ja häbi. Batseba järgmisest pojast Saalomonist sai aga Taaveti järel uus kuningas.