“Armastuse orjad” raekoja maalidel

Esmapilgul tundub, et armastuse orjad on teemaks ka raekoja barokiaegsetel maalidel. Raesaali sisenedes võib kohe ukse kohal näha pingileenilt tuttavat Simsoni ja Delila lugu (paremal). Sellest akna pool (vasakul) on kujutatud Herodias Ristija Johannese peaga. Tõepoolest, kui 1667. aastal uuendati raesaali sisekujundust, tellis raad Johan Akenilt lünettmaalid, millest eelnimetatud käsitlevad juba tuttavat teemat. Erinevalt keskaegsete sümbolite mängulisest mitmetähenduslikkusest on sõnum siin aga ühemõtteliselt moralistlik. See muutus kaasnes reformatsiooniga, mis oli Tallinnasse jõudnud juba 1520. aastatel. Kui keskajal kujutati armastuse orje tihti satiirilise alatooniga või koguni kerge pilkega – olgu siis võrgutajate, nende ohvrite või ühiskondlike hoiakute suhtes –, siis raekoja 17. sajandi maalid kannavad selgelt luterlikku moraali. Selle sisuks ei ole aga enam hoiatamine mitte niivõrd naise võlude ja lihaliku armastuse eest, vaid inimlike nõrkuste ja nende ärakasutamise eest. Erinevalt keskaegsest kristlikust filosoofiast, mis nägi seksis vaid soo jätkamise vahendit, ei eitanud Lutheri õpetus naise seksuaalsust ning pidas voodirõõme abielupaaridele tervislikuks ja lausa vajalikuks. Samas karmistusid abielurikkumise, liiderdamise ja prassimisega seonduvad keelud. Raesaali lünettmaalide esimene paar tauniski eelkõige lihalikule kirele alistumist ja abielurikkumist ning manitses vooruslikult käituma ja kirge talitsema. Et sõnum oleks vaatajale selgem, on maalide alaosas saksakeelsed (saksa keel oli Tallinna rae asjaajamiskeel kuni 19. sajandi lõpuni) moraliseerivad värsid – õpetussõnad keskaegsete sümbolite asemel oli ka üks uue aja ja uue usu märke. Luterliku Rootsi võimu all, mis Tallinnas kehtis juba 1561. aastast, ning kuningas Karl XI külaskäigu ootuses püüdis ka raad väljendada oma kõrget moraali ja tõekspidamisi uue sisekujunduse teemade kaudu.

Herodias Ristija Johannese peaga

Vasakpoolne maal põhineb Uue Testamendi lool „Ristija Johannese surm”. Kujutatud on kahte järjestikust stseeni: vasakul nurgas kuningas Herodese sünnipäeva ning Herodia tütart tantsimas, paremal juba hukatud Ristija Johannest ning tema maharaiutud pead kandikul Herodia käes. Viimase maalimisel on kunstnik võtnud eeskuju Rubensi samateemalisest maalist.

Herodia tütart, kes kuninga tema sünnipäeval erootilise tantsuga võrgutab, ei ole piiblis nimepidi kutsutud. Salome nime all on teda mainitud juba 1. saj pKr avaldatud juudi ajalookirjutistes, kuid 19. sajandil tegid Salome tuntuks kirjanikud Gustave Flaubert ning Oscar Wilde. Salomest on saanud võrgutava ja ohtliku naise sümbol, tema ema Herodias on aga kaval intrigaan, kelle kättemaksuiha hukutab Ristija Johannese. See lugu on meestele hoiatuseks nii nende erootiliste ihade kui ka naiste hukatusliku kavaluse eest, mis viivad kergekäeliste lubaduste ja saatuslike tagajärgedeni. Valitseja – nagu ka raehärra – peab olema kaine ja vooruslik, et suuta oma lubaduste ja otsuste eest vastutada.
Maal kannab ka luterlikku moraali hoiduda liiderdamisest ja prassimisest ning manitseb Ristija Johannese kombel meeleparandusele ja vooruslikkusele.

Lugu Ristija Johannese hukkamisest

Ristija Johannese surm (Markuse evangeelium 6 ja Matteuse evangeelium 14)

Ristija Johannese eluajal (1. saj pKr) oli Iisrael Rooma võimu all. Johannes oli Jumala määratud sõnumitooja, kes kuulutas ette Jeesuse tulekut ja taevariigi saabumist. Ristija Johannes kutsus inimesi üles meeleparandusele ning ristis patukahetsejaid Jordani jões. (Ristimine tähendabki kreeka keeles sissekastmist, nii tähendas vette kastmine patust puhastumist ja meeleparandust, aga ka usu vastuvõtmist.)

Johannese kriitikast ei pääsenud ka Galilea asevalitseja Herodes Antipas, kelle kooselu vennanaise Herodiaga Ristija Johannes hukka mõistis. Seepeale laskis Herodes Ristija Johannese vangistada, kuid rahva reaktsiooni kartes ei julgenud ta prohvetit hukata. Johannese peale kandis aga viha ja soovis teda surma saata Herodias, valitseja ebaseaduslik naine. See võimalus avaneski kuninga sünnipäeval, kui Herodes korraldas uhke peo. Herodia tütar tantsis kuningale ja külalistele ning tema tants veetles kuningat nõnda, et too oma joobumuses tõotas tüdrukule kõik tema soovid täita, „olgu selleks või pool kuningriiki”. Ema õhutusel küsis tüdruk tasuks kandikul Ristija Johannese pead. Herodes kurvastas, kuid mõistis, et ei saa piduliste ees antud lubadust murda. Ta saatis timuka vanglasse ja laskis Ristija Johannesel pea otsast raiuda.

Simson ja Delila

Kõrvaloleva maali „Simson ja Delila” moraali väljendavad üheselt maali all olevad värsid:

„Kas tuhandeid ei ole Simson varem võitnud,
siin aga naise salakavalus on teda köitnud.
Kuis küsid, on’s ta süüdi – jah, milleks avaldas ta selle,
millest pidi vaikima. Seepärast taga leinamata sureb ka.”

Värsside kohaselt ei vääri armukire ohvriks langenud mees isegi kaastunnet.

Maali paremas alumises nurgas on kujutatud templi kokkuvarisemist ehk Simsoni viimast vägitegu, kui ta jumala juurde tagasi pöördununa jõu tagasi saab, templi tugisambad ümber lükkab ja koos vilistitega hukkub.