Aristoteles ja Phyllis
Kõige populaarsem näide armastuse hukutava jõu kohta oli Vana-Kreeka filosoof Aristoteles, kes ei suutnud kauni Phyllise veetlusele vastu panna ja alistus kire tõenduseks naise ratsuks. Kui Vana Testamendi Simson sümboliseeris mehe füüsilist jõudu, siis Aristoteles, keda varakeskajal tunti eelkõige kui loogika isa, oli 13. sajandiks muutunud keskaja inimesele ilmaliku tarkuse kehastuseks. Kiriku seisukohast oleks paremat hoiatust olnud raske leida.
Aristotelese ja Phyllise lugu
Lugu sai 13. sajandil tuntuks eelkõige prantsuse trubaduuri Henri d’Andeli (või Henri de Valenciennes’i) värssjutustuse kaudu. Samal ajal ilmus Aristotelese lugu ka saksa publiku ette ning saksa keeles mainiti targa õpetlase võrgutanud naist esimest korda Phyllise nime all. Loo allikad on aga ilmselt pärit Indiast ja araabia maadest, kus Aristotelese filosoofilisi teoseid innukalt tõlgiti ja uuriti ning kust need 13. sajandil Euroopasse tagasi jõudsid. Araabias tunti lugu sultani vesiirist, kes lasi kaunil naisel end ära võrgutada ja enda seljas ratsutada. Euroopa versioonis sai sultani õukondlasest mõjuka lääne valitseja Aleksander Suure õpetaja, teaduse ja tarkuse isa Aristoteles.
Phyllis esineb loo versioonides kas Aleksandri armukese või naisena, kes valitsejalt nii palju aega ja tähelepanu nõuab, et tollel jäävad riigiasjad unarusse. Aristoteles kutsub Aleksandrit korrale hoiatades teda armastuse ning naiste ohtliku mõju eest, ja noor valitseja kuuletub talle. Kaunis Phyllis saab aga peagi jälile, et Aleksandri külmuses on süüdi tema õpetaja Aristoteles. Naine otsustab vanale filosoofile teda võrgutades kätte maksta. Kaunitar ehib end, laseb juuksed valla ja läheb Aristotelese akna alla meelalt tantsima. Aristoteles näeb lummavat naist ja temas tärkab iha. Ta tunnistab Phyllisele oma kirge ja kutsub naist enda juurde. Phyllis lubabki tema soovi täita, kuid enne peab Aristoteles oma armastust tõendama ja täitma Phyllise väikse kapriisi: vanamees laskugu neljakäpakile ja hakaku Phyllisele ratsuks. Aristoteles on kõigeks valmis, et oma iha rahuldada. Nii saduldab Phyllis vana filosoofi, paneb talle päitsed pähe ja istub selga. Ta haarab ohjad ning ratsutab Aristotelese seljas mööda aeda ringi. Phyllise laul annab Aleksandrile märku ilmuda välja selle kummalise vaatepildi tunnistajaks. Kuidas õpetaja teguviis tema õpetusega niimoodi vastuolus on? Aristotelese selgitus ongi selle loo moraal: kui minusugune vana ja tark filosoof ei suuda naise võludele ja armastusele vastu seista, millist ohtu kujutab naine siis veel noorele mehele?
"Tark mees ja rumal naine" keskaegses kunstis
Teadaolevalt oli lugu populaarne teema vaimulikes jutlustes kui näide ilmaliku tarkuse alistumisest maisele armastusele. Filosoof Aristoteles, inimliku mõistuse ja tarkuse sümbol, on siin muutunud oma loomalike instinktide orjaks. Aristotelese ja Phyllise kujutis ongi väga populaarne kirikutes: sambakapiteelidel (Lyoni katedraal ja Cadouini klooster Prantsusmaal), kooripinkidel (Montbenoît kloostri kirik) ning nende miserikordidel (Roueni katedraal Prantsusmaal, Plasencia katedraal Hispaanias, Hoogstrateni kirik Hollandis), samuti piltvaipadel (dominiiklaste nunnakloostris Freiburgis).
Loole lisab vürtsi asjaolu, et Aristoteles pidas naisi füüsiliselt vähearenenud olevusteks, kel puudub analüütiline mõtlemine. Aristotelese järgi oli naine loodud alluma ja mees valitsema. Phyllise lugu pöörab selle võimusuhte ümber nii otseses kui ka ülekantud mõttes. Ratsutamine sümboliseerib võimu ja valitsemist, prantsuse keeles tähistabki chevalier ehk rüütel hobusemeest, ratsanikku. Mõõga ja odaga atleetlik rüütel hobuse seljas on aga ka mehe kehalise, sh seksuaalse võimekuse allegooria – mees kui valitseja ja juhtiv pool. Lisaks ümberpööratud soorollidele naeruvääristab lugu ka hallipäise õpetlase alistumist tema eale sobimatule, noore mehe erootilisele kirele. Nii pole ka ime, et Aristotelese ja Phyllise loo kujutisi leiab rohkesti aadlidaamide elevandiluust ehtelaegastelt, mis kätkesid endas nende omanike saladust selle kohta, kelle käes on võim tegelikult ning kuidas mehi endale allutada.
Aristoteles ja Phyllis (nii nagu ka Simson lõviga) on andnud kuju ka Madalmaade päritolu veenõudele.
Raekodades hoiatasid Aristotelese ja Phyllise kujutised mõistagi raehärrasid, linna valitsejaid armumise ja selle tagajärgede eest, mille eest ei ole kaitstud isegi kõige vanemad, väärikamad ja targemad. Näiteks Regensburgi raekoja piltvaibal aastast 1390 on Aristotelest ja Phyllist kujutava medaljoni all saksakeelne värss: “Hie reit ein tumes weip eines weisen manes leip“ , tõlkes: siin sõidab rumal naine targa mehe seljas.
Aristotelese kõrval oli populaarne näide antiikajast kuulus Rooma poeet Vergilius, kes legendi järgi soovis torni kauni naise juurde minna ja ronis selleks korvi, et ta üles tõmmataks. Kaunitar jättis ta aga korvi rippuma. Seda stseeni kujutav nikerdus on Tallinnas säilinud kooripingil Püha Vaimu kirikus, mis keskajal oli rae kabel ning regulaarne rae koosolekute toimumise koht.
