Kui varakeskajal tähendas armastus eelkõige armastust Jumala vastu, siis 11. sajandil lõi rüütlikirjandus mehe ja naise vahelise romantilise armastuse ideaali. Selle keskmes oli naise ilu ja vastupandamatu füüsiline veetlus, mis tegi rüütlist oma südamedaami (harilikult oma isanda naise) alandliku teenri. Nii pööras rüütlikultuur pea peale keskaegse mõtteviisi, mille kohaselt oli mees valitseja ning naine tema alam.
Selle kõrval või sellele vastukaaluks läks esmalt kirjanduses ja seejärel kunstis moodi ka teine teema, mis sõltuvalt autorist, keskkonnast ja publikust kas hoiatas mehi naiste võlude eest või naeruvääristas neid, kes olid muutunud armastuse orjadeks. Näideteks toodi Vana Testamendi, antiikajaloo ja rüütlikirjanduse kõige tugevamaid, vapramaid ja targemaid mehi, exempla virtutis (vooruslikkuse võrdkujud), kelle saatis hukka või häbisse nende kirg naise vastu. Idee kasvas välja vaimulikest jutlustest, mille eesmärk oli näidata maise armastuse saatuslikke tagajärgi ning juhtida eksinud talled naise sülest tagasi Jumala rüppe. Kunst ja kujundite keel aitas sõnumit levitada ja võimendada ajal, mil kirjaoskus oli vaid vaimulike ja väheste kõrgklassi esindajate privileeg.
Esialgu kujutati näiteid kunstis üksikuna, kuid 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi alguses hakati koos esitama kahte paari – Simsonit ja Delilat (Vana Testamendi tugevaim mees Simson kaotas oma jõu ja elu, reetes teda võrgutanud naisele oma tugevuse saladuse) ning Aristotelest ja Phyllist (antiikaja kõige targem mees Aristoteles kaotas vanas eas mõistuse ja väärikuse naise võlude pärast). Et kaasaegsetel oleks kergem end näidetega samastada, lisandusid 14. sajandil Vana Testamendi ja antiikaja kangelastele vaprad rüütlid populaarsetest kuningas Arturi lugudest – eelkõige rüütel Tristan, kes murdis oma isandale kuningas Markile antud truudusevannet, armudes tema naisesse Isoldesse.
Kõik nimetatud tegelased on esindatud ka raekoja pinkidel. Neile lisandub veel Vana Testamendi olulisemaid tegelasi kuningas Taavet, kes küll vabastas oma rahva vilistitest (seda sümboliseerib Taaveti võitlus Koljati vastu), kuid kaotas kuningana au ja väärikuse, kuna ei suutnud vastu panna oma väejuhi naise Batseba võludele.
Lisaks Simsonile ja Taavetile esinevad Vanast Testamendist pärit armastuse orjadena sagedamini inimkonna esiisa Aadam, kes langes Eeva meelitusel pattu, ning kuningas Saalomon, kes hakkas kummardama oma sadade naiste paganlikke jumalaid ja pöördus sellega oma Jumalast ära. Antiikajaloost on Aristotelese järel armastatuim tegelane Rooma suurim poeet Vergilius. Rüütlikultuuri kangelastest tuuakse Tristani kõrval näideteks teisi kuningas Arturi ümarlaua rüütleid, kellest populaarseimad on Ywain ja Lancelot.
Kõigi eelnimetatud meeste lood kõnelesid sellest, et kui ka kõige vägevam heeros oma lihalikku kirge ei talitse, ei saa temast mitte ainult oma kire, vaid ka naise ori. Nii on seda teemat saksa kultuuriruumis nimetatud ka Weibermacht (naise võim) või Weiberlist (naise kavalus), viidates, et naised kasutavad oma võlusid teadlikult meeste valitsemiseks.
