Tallinna raekoja torn on sale ja kitsas, sinna pääseb korraga max 10 inimest.
Järskude astmete tõttu ei sobi torni ronimine eakatele ja liikumisraskustega külastajatele.
Raekoja kellatorn ehitati aastatel 1402-1404. Tornis pidasid vahti rae vahisõdurid. Suurimaks ohuks olid keskaegses linnas tulekahjud, mille eest hoiatab häirekellal olev tekst: “Au olgu Jumalale kõrges. Issanda aastal 1586. Igaüks hoidku oma tuld ja lõket, et sest linnale mingit kahju ei tekiks“. Kui vahisõdurid kahjutuld või muud hädaohtu märkasid, lõid nad tornis häirekella. Kella valmistajaks oli Tallinna suurtükimeister Hinrik Hartmann.
Rae vahisõdur ei pidanud kella löömiseks alati üles torni ronima: trepiastmete väliskülgedesse on puuritud augud, millest varem jooksis läbi kellanöör. Nöörist tõmmates sai häirekella lüüa ka all tornijalamil.
Poole trepi peal asendab kivipinda puitpõrand. Seda oli võimalik ohu korral lammutada, et tõkestada pääsu torni. Seega oli torn vajadusel ka turvaliseks pelgupaigaks.
Raevahi jalavaeva kergendamiseks on 77. trepiastme kohal müüriorvas käimlakamber – tornivaht ei pidanud käimlasse minemiseks tornist alla tulema. Käimla oli ühendatud hoonesisese käimlasüsteemiga, mis on tänaseni väga hästi säilinud.
1530. aastal asetati torni tippu tuulelipp, millele rahvas andis nimeks Vana Toomas. Vapper sõjasulane püsis vahipostil kuni 1944. aastani, mil torn 9. märtsi pommirünnakus põlema süttis. 1952. aastal taastati põlenud tornikiiver ning üles seati Vana Toomase koopia. 1996. aastal tornikiiver renoveeriti ning torni tippu asetati uus, järjekorras juba kolmas Vana Toomas. Originaal, 1530. aasta Vana Toomas on praegu raekoja iidses keldris.
Häirekella asemel lööb raekoja tornikell tänapäeval täistunde. Kui veel 20. sajandil tõmmati kellatila nöörist igal täistunnil vastavalt tundide arvule, siis alates 2000. aastast juhib kellatila lööke elektroonilise GPS-süsteemi kaudu raekoja esifassaadil asuv kell. Kui jõuad torni kellarõdule täistunnil, pea meeles, et häirekell sinu pea kohal on endiselt töökorras!