RAEVAIPADE RENESSANSS

Piltvaibad ehk gobeläänid olid rikkuse ja võimu sümbol. Renessansiaegsetele õukondadele ja kirikuisadele, aga ka jõukatele linnakodanikele oli nende omamine prestiiži küsimus.

Tallinn oli 16. sajandi I poolel heal järjel: hansakaubandus õitses ning üha suuremad laadungid kohalikku rukist suundusid siit  Madalmaadesse. Suurkaupmeestest koosnev raad soovis kindlasti oma jõukust, staatust ja moeteadlikkust välja näidata. Nii telliti 1547.aastal raekoja kaunistamiseks piltvaibad sealtsamast, kust neid ostsid Euroopa võimsaimad valitsejad: flaami vaibameistritelt.

Kootud vaibad kaunistasid keskajal losside, kirikute ja raekodade kõledaid kiviseinu, aitasid ruume soojustada ning akende ees tuuletõmmet vähendada. Hinnalisi vaipu ei hoitud seintel aga mitte alaliselt, vaid riputati sinna pidulikeks puhkudeks - selleks olid võlvide all seintesse kinnitatud konksud. Piltvaipu kasutati ka õues rongkäikudel ja tseremooniatel, võeti kaasa diplomaatilistele kohtumistele ja isegi lahingusse, kus nende abil sai luua luksusliku ja muljetavaldava interjööri. Seetõttu on piltvaipu nimetatud ka teisaldatavateks seinamaalinguteks.

Neil „kootud maalingutel“ kujutati  lugusid antiikmütoloogiast  ning piiblist kauni maastiku ja arhitektuuri taustal, samuti kaasaegseid ajaloosündmusi. Teema valis tellija harilikult ise ning see toimis poliitilise allegooriana. Mitte ainult vaipade hinnalisus, aga ka neil kujutatud lugu oli meediumiks, millega nii oma rivaalidele kui liitlastele muljet avaldada. See oli  põhjus, miks just piltvaibad olid renessansiajal valitsejate armastatuimaks kunstiliigiks, aga mitte maal, fresko või skulptuur - nendest olid piltvaibad ka palju kallimad. Ilmekas näide on Sixtuse kabeli kaunistamiseks tellitud vaibakomplekt, mis kooti Rafaeli kavandite järgi Brüsselis: selle eest maksis paavst üle 5 korra kõrgemat hinda kui oli tasutud Michelangelole  kabeli lae maalimise eest.

Piltvaipu ei tellitud mitte ükshaaval, vaid komplektide, nn „kambrite“ kaupa kindla ruumi kaunistamiseks. Harilikult oli komplekis 4-20 gobelääni, mis kujutasid sama loo erinevaid episoode ning paigutati seintele kõrvuti kronoloogilises järjekorras nagu piltjutustus. Kuulsatest gobeläänikomplektidest on tänaseni säilinud vaid vähesed. Tallinna raevaibad teeb eriliseks see, et terve komplekt on alles ning see on endiselt Tallinnas. Kaks kuningas Saalomoni elu kujutavat piltvaipa ning viis taimemotiividega vaipa ehk verdüüri on hoiul Tallinna Linnamuuseumis. Hapra seisundi tõttu eksponeeritakse neid harva. Selleks, et tuua külastajateni renessansiaegse raekoja ilu, on kahest Saalomoni-vaibast ja kahest verdüürist valmistatud täpsed koopiad. 2016.a. suvel oli raekojas haruldane võimalus näha koopiate kõrval ka kaht originaali: üht Saalomoni-vaipa ning üht verdüüri.

GOBELÄÄNIDE TELLIMINE RAEKOJA KAUNISTAMISEKS

Tallinna raevaibad tellis oma Antwerpeni sidemete kaudu raehärra ja suurkaupmees Arendt Pakebusch, kes maksis 1547.aastal ligi 1/3 vaipade hinnast ettemaksu ning ülejäänud osa aasta hiljem vaipade kättesaamisel, kokku 491,5 marka ja 4 killingit. Selle ligi poole tuhande marga eest sai tol ajal umbes 20 korralikku tööhobust. Kõiki raevaipu ehib Tallinna väike vapp – valge rist punasel taustal – märk sellest, et gobeläänid on valmistatud spetsiaalselt Tallinna rae tellimusel aastal 1547.

Piltvaipu  mõõdeti ja müüdi flaami küünardes:  1 flaami küünar võrdub u 0,69 m. Rae tellimuse hinnalisem osa on Saalomoni-vaibad, mida rae arveraamatutes ja varaloendites kutsutakse rugge laken (alamsaksa k. seljavaibad). Nende küünar maksis 6 killingit, 4 senti. See oli 16.sajandil mõõdukas hind, sest Tallinna raevaibad olid kootud ainult villasest lõngast -  neis ei olnud siidi, hõbedat ega kulda, mis võisid hinda tõsta kuni 20 korda. Ainus flaami gobelään, mis lisaks raevaipadele Eestis on säilinud -  16.sajandi keskel Brüsselis kootud Oleviste kiriku altarikate ehk antependium – sisaldab aga lisaks villale ka siid-, kuld- ja hõbelõngu. Raehärra Lutke van Oyteni poolt kirikule annetatud altarikate ja rae Saalomoni-vaibad on renessansskunsti parimaid näiteid Eestis. 

Hinnalised Saalomoni-vaibad olid ilmselt mõeldud raesaali, raekoja tähtsaima ruumi kaunistamiseks. Seal istusid pidustustuste ajal koos bürgermeistrite ja raehärradega kõige kõrgemad külalised – ordumeistrid, kuningad, keisrid jt., kelle selgu piltvaibad pidid soojendama.

Verdüürid, mida raad nimetas „bencklaken“ (alamsaksa k. pingikatted), olid Saalomoni-vaipadest u 1/3 võrra odavamad, sest neid oli oluliselt lihtsam valmistada ning erinevalt inimfiguure ja lugusid kujutavatest vaipadest tohtisid vaibakudujad verdüüridele ise kartoone ehk kavandeid joonistada. Pingikatted riputati ilmselt pinkide seljatugedele. Kuna viie verdüüri  pikkus kokku on üle 30 meetri, pidi vähemalt osa verdüüre olema kasutusel eekojas ehk kodanikesaalis, kus pidustuste ajal istusid gildivennad ja vähemtähtsad külalised. Piltvaipu võidi pidulikel puhkudel kasutada ka mujal, näiteks Pühavaimu kirikus, mis oli rae kabel. Seekordsel näitusel näeb verdüüre raesaalis ja 1.korrusel.

Kui Tallinna rae piltvaibad olid „selja- ja pingivaibad“, siis Euroopa kuninglikes lossides kaeti seinu suurte gobeläänidega tihti maast laeni nagu vaiptapeediga.  Vaip oli ladina kõnekeeles tappetium. Piltvaibad (hollandi k. wandtapijt, prantsuse k. tapisserie, inglise k. tapestry) olidki tapeedi eelkäijaks. Inglise ja itaalia keeles on aga kasutusel ka vastavalt arras ja  arrazzo, mis on tuletatud 14. sajandi kuulsaima gobeläänikeskuse Arras’i linna järgi. Nimetus „gobelään“ tähistab tänapäeval aga  igasugust gobelääntehnikas kootud vaipa ning on pärit alles 17. sajandist, mil Prantsuse kuningas pani Pariisi lähedal aluse kuninglikule vaibatööstusele: ta palkas selleks kaks flaami kudumismeistrit ning rentis neile kudumistöökoja ruume Gobelini, kunagise jõuka värvalisuguvõsa valdustes.  Taimemotiividega vaibad ehk verdüürid on aga saanud nime prantsuse keelest, kus verdure tähendab taimestikku või rohelust.  

MADALMAADE GOBELÄÄNIKUNST

Lõuna-Madalmaad, mis ajalooliselt hõlmasid nii tänapäevast Belgiat kui Põhja-Prantsusmaad, olid gobeläänide poolest kuulsad juba  14.sajandil. Burgundia hertsogite ja Habsburgide patronaaži all saavutas flaami vaibatööstus oma õitsengu. Alates 15.sajandi keskpaigast oli õukonna peamiseks residentsiks ja ka tähtsaimaks vaibakudumise keskuseks Brüssel. Sealsetes töökodades valminud gobeläänid olid kõige hinnatumad. Vaibatööstus õitses 16.sajandil aga  ka väiksemates linnades nagu Brugge, Oudenaarde ja Edingen (prantsuse k. Enghien) - Brüsselist 40 km edelas asuv väikelinn, kus valmis Tallinna rae tellimus. Seda tõendab Edingeni linna vapimärk Tallinna raevaipade allserval.

Edingeni vapimärk Saalomoni-vaipade allservas tumedal veerisel

Vapi- ja meistrimärkide kasutuselevõtu tingis vaipade võltsimine ning asjaolu, et väiksemate linnade töökojad püüdsid kallite Brüsseli gobeläänide pähe müüa oma madalama kvaliteediga vaipu. Selle vastu kehtestas Brüsseli vaibakudujate gild 1528.aastal seaduse, et kõik sealsed vaibad tuleb gildi esindajatele ette näidata ning vaiba sisse kududa Brüsseli linnamärk ja kudumistöökoja omaniku meistrimärk, 1544. aastal laiendati korraldust  linna- ja meistrimärgi sissekudumise kohta keiser Karl V käsul kõigile vaibakudumiskeskustele.

Edingen, kus valmisid Tallinna rae vaibad, oli aga juba enne seda, 1530-te aastate keskel võtnud kasutusele oma vapimärgi. Sellega püüti omakorda kaitsta Edingeni vaipade kvaliteeti ja tõkestada sealsete vaipade võltsimist teiste keskuste poolt.

Kui aga ühte tuntud Edingeni kudumismeistrit süüdistati oma vaipade müümises Brüsseli vaipade pähe, vastas too, et neid võibki omavahel segi ajada, sest Edingeni vaipade kvaliteet on sama kõrge kui Brüsseli omadel. Võimalik, et seda kasutasid ära ka Antwerpeni kaupmehed, kes Edingeni ja teiste väiksemate keskuste gobelääne vahendasid: kuna Edingeni vapimärk Tallinna raehärradele midagi ei öelnud, peeti siin raevaipasid kuni 1930-te aastateni Brüsseli toodanguks. Edingeni vaipade taset pole aga põhjust häbeneda, teiste hulgas tellisid sealt gobelääne ka Madalmaade asevalitsejad.

 


Tallinna raevaipade parempoolses servas veerises on kudumistöökoja meistrimärk. Kahjuks ei ole see tuttav isegi flaami vaipade kõige suurematele asjatundjatele.  Tolleaegseid dokumente on vähe säilinud ja meistreid ei ole võimalik kindlaks teha. 

 

GOBELÄÄNIDE VALMISTAMINE oli väga keeruline ja aeganõudev käsitöö. Flaami töökodades kooti rõhttelgedel, millele pingutati villased värvimata lõimelõngad. Telgede laiusega pandi paika vaiba kõrgus, lõimelõngade pikkus oli vaiba pikkuseks. Lõimelõngade alla kinnitati piltvaiba kavand, mida kuduja nägi lõimede vahelt. Vastavalt kavandile, kujundite kaupa,  põimiti risti lõimedega erinevat värvi villased (kallimatel vaipadel ka siidist, kullast ja hõbedast) koelõngad, mis moodustavadki „pildi“. Täpsemalt saab gobelääni kudumisest ettekujutuse raekoja alumisel korrusel.

Sõltuvalt joonise keerukusest ja koe tihedusest kudus üks kuduja ühe kuuga 0,5-1m² piltvaipa. Kõrgemaid vaipu kudus laiade telgede taga mitu meest (vaibakudumine oli meeste töö!). Sama komplekti vaipu ei kootud korraga, vaid 2- või 4-kaupa. See tähendas, et ühes töökojas kooti gobelääne korraga erinevatele klientidele ning isegi kuninglike tellimuste korral ei nõustunud töökojad kõiki telgi ja kudujaid ühe tellija jaoks tööle panema. Tallinna rae 7 vaipa, millest suuremat meisterlikkust nõudvad Saalomoni-vaibad on mõlemad üle 8 m pikad, kooti valmis umbes aastaga, Suurte ja ambitsioonikate gobeläänikomplektide kudumine, kus sama laiad vaibad olid ka mitu meetrit kõrged, võis aga aega võtta 4-5 aastat.

KARTOON

Renessanslike kompositsioonide kujutamiseks lõnga abil pidi kuduja täpselt järgima vaibasuurust kavandit, mida nimetati kartooniks (hollandi keeles  karton, mis tulenes itaaliakeelsest sõnast cartone ja tähendas algselt paberit, hiljem juba ka kavandit.). Kuna vaipa kooti pahemalt poolt, valmis tulemus kavandiga võrreldes peegelpildis. Sellega pidid kavandi valmistajad arvestama: kavand tuli joonistada peegelpildis, et valmis vaip oleks õigetpidi.

Kavandite valmistamine oli kunst omaette. Neid tohtisid joonistada vaid professionaalsed kunstnikud, s.t. maalijate gildi liikmed. See tagas Brüsseli kartoonide kõrge kunstilise taseme, mis oli kvaliteetse gobelääni eelduseks. Kavandile võis omakorda olla eeskujuks maal  või joonistus. Paljude tundmatuks jäänud kartoonimeistrite kõrval on vaipadele kavandeid maalinud ka mitmed tuntud kunstnikud  alates Rogier van der Weydenist 15.sajandil kuni Peter Paul Rubensini 17.sajandil. 

Tellija võis koos vaipadega endale osta ka kartoonid ehk sisuliselt autoriõiguse. Harilikult kasutati kavandeid siiski mitu korda, muutes vaid äärise kujundust, mis sisaldas näiteks tellija vappe vms  isikupärast. Kavandeid võis ka teisele töökojale edasi anda, nii näiteks kooti Tallinna raekoja Saalomoni-vaibad Brüsseli hinnatud kartoonimeistrite kavandite järgi.

Kartoone (aga ka toorainet – lõnga, värvaineid jne) tellisid ja ostsid vastavalt tellija soovile või oma ideele suurte kudumistöökodade omanikud, kes olid ise ka vaibakaupmehed. Kartoonide tellimisel lähtusid nad kõige rikkama, kuningliku tellija maitsest. Kindla peale minek oli Vana Testamendi patriarhide kujutamine eesotsas Taavetiga – Jumala poolt kuningaks valitu, kes naaberrahvaid alistades laiendas jõudsalt oma kuningriigi piire ning pärandas trooni oma pojale. Tallinna raad valis  raekoja kaunistamiseks Taaveti poja, Saalomoni lood. Saalomon kui tark ja õiglane valitseja ning osav diplomaat oli raele sobiv metafoor. Vaipadel kujutatakse kolme järjestikust lugu Vanast Testamendist.

1.raevaip: Saalomoni sõit Giihoni allikale ja kuningaks võidmine (koopia, 2004, Hines of Oxford, Inglismaa)

Reeglina sai kuningaks tema surma järel vanem poeg. Taavetil oli erinevate naistega palju poegi. Ühele oma viimastest naistest, Batsebale, oli ta lubanud, et kuningaks saab Batseba poeg Saalomon, kes aga oli poegade hulgas üks nooremaid. Seda teadis ka Taaveti vanim poeg Adonija, kes soovis ise kuningaks saada. Kui Taavet oli suremas, kuulutaski Adonija end isa seljataga kuningaks. Prohvet Naatan saatis Batseba kuninga juurde tema lubadust meelde tuletama ning läks seejärel ise Taavetit intrigeerima: 

Mu isand kuningas! Sa oled muidugi öelnud, et Adonija saab pärast sind kuningaks ? /.../ Sest ta läks täna ja tappis palju härgi, nuumloomi, lambaid ja kitsi ning kutsus kõik kuningapojad ja väepealikud ja preester Ebjatari; vaata, nad söövad ja joovad tema ees ning ütlevad: Elagu kuningas Adonija!” /.../  ” 

Seepeale käskis Taavet Saalomoni otsekohe kuningaks kuulutada. Vana Testamendi aegadel toimus see mitte kroonimise, vaid õliga võidmise teel. Võidmist viisid läbi preestrid või prohvetid, see oli Jumala õnnistuse ja kaitse märgiks.

Ja kuningas ütles neile: Võtke enestega kaasa oma isanda sulased ja pange mu poeg Saalomon minu muula selga ning viige ta alla Giihoni äärde! Seal võidku preester Saadok ja prohvet Naatan ta Iisraeli kuningaks! Ja puhuge sarve ning ütelge: Elagu kuningas Saalomon!” 

Vasakpoolses osas näeb Saalomoni hobueesli seljas koos ihukaitsjatega Saadoki ja Naatani juhtimisel Giihoni allikale suundumas. Selleks, et 16.sajandi vaataja tulevase kuninga ära tunneks,  kujutatakse Saalomoni juba krooniga.

Giihoni allikas oli Jeruusalemma „eluvesi“, linna peamine veeläte. See asus mäe jalamil linnamüürist väljapool, taamal ongi näha mägesid ja torne. Varem ei olnud kombeks Giihoni allikal kuningaid võida, see komme sai alguse Saalomoniga. Miks siis käskis Taavet Saalomoni viia Giihoni allikale? Adonija pidutses teiselpool orgu. Sealt ei võinud näha Saalomoni võidmist, aga pidi kuulma sarvehüüdu ja vilet.

 Ja preester Saadok võttis telgist õlisarve ning võidis Saalomoni; nad puhusid sarve ja kogu rahvas hüüdis: Elagu kuningas Saalomon!”  Ja kogu rahvas läks tema järel üles, rahvas puhus vilet ja kõik olid väga rõõmsad, nõnda et maa lõhkes nende kärast. “

Vaiba keskmises osas ongi kujutatud muusikud: vapist vasakul pool trompetit puhumas ning paremal pool harfi, lüürat ja trianglit (renessansiaegne muusikariist!) mängimas. 

Viimane stseen kujutab Saalomoni kuningaks kuulutamist. Kuigi Vana Testament kroonimisest ei räägi, asetatakse põlvitavale Saalomonile pähe kroon kui renessansiaja inimesele mõistetav kuninga sümbol. Paremal on preester Saadok õlinõuga, kuid nii nagu Naatangi, ei ole ta samasuguses riietuses kui eelmises stseenis. Ajastule tüüpiliselt kujutatakse u 2500 aastat varem (ligi 1000 a eKr) toimunud sündmuste tegelasi renessansiaegses ja Türgi osmanite riietuses. Taustal kujutatud hooned on keskaegsed ning nende seas leiab isegi gooti kirikuid.

2.raevaip: Saalomon Egiptuse vaarao tütrega ning kohut mõistmas  (2016.a. suvel originaal, 1547 Edingen, muul ajal koopia, 2004, Hines of Oxford, Inglismaa)

Vaiba keskel olev sammas koos Tallinna väikse vapiga jagab vaiba kaheks looks. Vasakpoolne osa kujutab Saalomoni Egiptuse vaarao tütart vastu võtmas ning parempoolne Saalomoni kohtumõistmist.

Saalomoni valitsemisaega iseloomustas rahu ja tohutu rikkus. Häid poliitilisi ja kaubanduslikke suhteid naabermaadega edendas Saalomon abielludes nende maade valitsejate tütardega. Piibli järgi oli Saalomonil naisi tervelt tuhat: 700 kuninglikku naist ja 300 liignaist. Neist ainult ühte mainitakse konkreetselt ja korduvalt, kuid mitte nimepidi: „Ja Saalomon sai vaaraoga, Egiptuse kuningaga, languks: ta võttis vaarao tütre ja viis selle Taaveti linna...“   Piibel räägib ka sellest, et Saalomon ehitas vaarao tütrele palee ning kuidas Egiptuse vaarao andis enda poolt vallutatud linna tütrele kaasavaraks. See kõik kõneleb sellest, kui oluline oli Saalomonile Egiptusega häid suhteid arendada.

Kuningas Saalomon oli tuntud ka oma ületamatu tarkuse poolest. Jumal ilmutas end Saalomonile tema valitsusaja alguses ja küsis noorelt kuningalt, mida ta võiks talle anda. Saalomon palus Jumalalt tarkust, et rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel“ . Jumalale meeldis, et Saalomon ei küsinud rikkust ega vaenlase hinge ning ta andis talle lisaks tarkusele ka rikkust ja au.Raevaiba vasakpoolsel osal näeme kõige keskel Egiptuse vaaraod, kellele vasakult poolt läheneb tema tütar ja paremalt poolt kuningas Saalomon. Paremas servas on kolm naist, vaarao tütre saatjad, ning vasakul Saalomoni saatjaskond.

Tuntuim lugu Saalomoni tarkuse kohta on kohtumõistmine kahe naise üle, kes olid ühes ja samas kojas lapse sünnitanud. Üks naistest oli oma lapse öösel ära maganud ning seejärel lapsed ära vahetanud – ta pani oma surnud lapse teise naise juurde ja võttis tema poja enda juurde. Iga ema tunneb aga oma lapse ära ja nii sai teine naine hommikul ärgates aru, et lapsed on ära vahetatud. Naised läksid ellujäänud lapse pärast vaidlema ning kuningas Saalomon pidi tõe välja selgitama. Selleks käskis ta tuua mõõga ja elusa lapse pooleks raiuda, nii et kumbki naine saab pool endale. Üks naine oli sellega nõus, teine aga palus, et laps antaks tervena teisele naisele. Selle peale lausus Saalomon: Andke elus laps temale ja ärge surmake teda mitte - see seal on ta ema!”.

Ja kogu Iisrael kuulis kohtust, mida kuningas oli mõistnud, ja nad kartsid kuningat, sest nad nägid, et temal oli Jumala tarkus õigust teha.“ 

Keskaegses linnas pidi saalomonliku tarkuse ja õigluse kehastuseks olema raad. Raesaalis kui kunagises kohturuumis on sama lugu kujutatud ka lünettmaalil.  

KADUNUD HIILGUS

Renessansiaja Euroopas riputati piltvaibad seintele ainult pidulikel puhkudel. Pärast pidu rulliti vaibad jälle kokku ja viidi hoidlasse tagasi. Tänu sellele säilisid vaibad hästi kuni 17.sajandi  lõpuni. Seejärel aga mood muutus ja vaibad jäeti seintele alaliselt rippuma. Nii lõngad pleekisid ja kulusid, kuni 19.sajandi keskpaigaks olid paljud gobeläänid juba sedavõrd närustunud, et nad põletati ära. Paremini koheldi vaipu,  kuhu oli sisse kootud kuld- ja hõbelõngu. Need olid sedavõrd kallid, et paiknesid valitsejate varaloendites hinna poolest kõige tipus juveelide ja lauahõbeda ja -kulla järel. Seetõttu on just hinnalisi piltvaipu kõige rohkem säilinud. Prantsusmaal aga langesid niisugused gobeläänid tuleroaks juba 18.sajandi lõpul, mil revolutsionäärid need põletasid, et neist kuld ja hõbe kätte saada. Kokkuvõttes on omaaegsetest piltvaipadest alles vaid murdosa.

Need vähesed piltvaibad, mis on tänaseni säilinud, näevad välja kahvatud ja sinakad. Omaaegsetest säravatest värvidest on alles vaid vari. Põhjus on selles, et looduslikud, taimedest või putukatest valmistatud värvid, millega lõnga värviti, pleekivad väga kiiresti. Kõige esimesena tuhmus kollane värv, Kuna ka roheline saadi kollase ülevärvimisel sinisega, on vaipade, eriti loodusmotiividega tekstiilide üldmulje sinakas. Sinine värv, mida sai Euroopas pea 16.sajandi lõpuni ainult sinerõikast, oli kõige püsivam. Punasega oli keeruline: kõige pleekimiskindlat punast värvi andis krapijuur, kuid see oli pigem pruunikas või roostekarva. Kaunid punased toonid, mida sai samblikest, pleekisid aga väga kiiresti värvituks. Tallinna väike vapp raevaipadel peaks olema punane, aga on pigem beež...

PILTVAIBAD RAESAALIS

Seda, kuidas nägi välja piltvaipadega ehitud raesaal 16.sajandil, võib ette kujutada vaid suletud silmadega. Valgetel seintel säramas suursugused  Saalomoni-vaibad, nikerdatud pinkide seljatugedel lummavad lillevaibad... Lünettmaale ja nikerdatud puitfriisi maalide all siis veel ei olnud. „Kootud freskode“ kõrval olid aga seintel päris seinamaalingud, mis tänaseks ei ole säilinud või on peidus maalide all. Sellisena pidi raesaal avaldama unustamatu mulje ka kõige kõrgematele külalistele.

Ajad muutusid ning 17.sajandil kujundati barokkmoe kohaselt ümber nii raesaal kui suur eeskoda, mis jaotati väiksemateks ruumideks. Keskaegse peokultuuri hääbumisega kaotasid piltvaibad oma esialgse tähenduse. Raesaali seintele on Saalomoni-vaipu aga riputatud ka siis, sellest annavad tunnistust vaipade riputuskonksud barokse puitfriisi küljes. Kuningas Saalomon oli raele endiselt tähtis eeskuju: piltvaipad said järje lünettmaalidel, kus lisaks kohtumõistmise loole  näeb ka Seeba kuningannat Saalomoni tarkust ja rikkust imetlemas.

RAEVAIPADE TAASAVASTAMINE

Moe muutumisega unustuse hõlma vajunud piltvaibad tõusid ajaloolaste huviorbiiti taas 19.sajandil, mil baltisaksa õpetlased hakkasid uurima Eesti klassikalist ajaloopärandit ja keskaega. 1896.aastal korraldati Riias X ülevenemaaline arheoloogia kongress, Selle raames toimus Riia Suurgildi majas näitus, kus muuhulgas olid välja pandud ka neli Tallinna rae piltvaipa: kaks Saalomoni-vaipa ning kaks verdüüri.

Baltisaksa ajaloolane Wilhelm Neumann tutvus näitusel raevaipadega, esines vastavateemalise ettekandega ning avaldas seejärel artikli, mis sai aluseks hilisematele käsitlustele. Kuna artiklis oli juttu vaid neljast näitusel olnud vaibast, tekkis ekslik arvamus nagu polekski vaipu rohkem kui neli.

Revali  gobeläänide afäär  1909. aastal

Kui renessansiajal soetati piltvaipu kui hinnalist luksuskaupa ka investeeringuks, mida vajadusel rahaks teha, siis Tallinnas (mis tol ajal kandis veel nime Reval) pidi see 20. sajandi alguses äärepealt teoks saama. 1909. aasta detsembris toimus raekojas esimese eestlasest linnapea Voldemar Lenderi juhtimisel volikogu koosolek, kus arutleti eelarve tasakaalu viimist. Üks volinikest, kinnisvaraärimees Albert Kooba, tegi ettepaneku raevaibad maha  müüa, et siis nende eest haigla või koolimaja ehitada:

 “Tallinna gobeliinised on kõik need kolm aastasada keldrinurkades kokkurullitult või siis veel halvemalt peetud ja ainult erakorralistel iseäralistel juhtumistel välja toodud ning oskamata viisil seinte peale tõmmatud. Selle tagajärjel on nende ääred hiirte poolt läbi näritud, nad on naelaaukusid täis kistud, neile on tõrvaplekkisid peale tehtud, ühes kohas on suurem auk kodusel kombel kinni lapitud. Ja mis kõige pahem: ka edaspidi ei ole võimalik raekojas neid vaipasid tarvilisel viisil hoida, sest et seinasid ei ole, kuhu neid ülesse riputada...“

Mitmed ajalehed võtsid sõna ja avaldasid lootust, et Albert Kooba rumalat ettepanekut enam ei arutata. Linnaarhivaar Otto Greiffenhagen selgitas saksakeelses ajalehes „Revalsche Zeitung“:

...gobeläänid ei ole ainult hinnalised esemed, vaid on linna ajalooga tihedalt seotud, sellest lahutamata väärtused. Üheski teises maailma paigas ei ole neil sellist tähtsust, kuna vaibad on tellitud Tallinna rae poolt ning neile on sisse kootud ka Tallinna vapid.“

Vaibateema aga ei tahtnud ajakirjanduses kuidagi vaibuda. Eesti ja Baltisaksa kogukonnad süüdistasid üksteist leheveergudel küll kallihinnalise vara halvas hoidmises, küll soovis see odavalt maha müüa.

“...raekoja keldris vedeleb kallis kunstivarandus, mille hind vahest sadades tuhandetes on, aga raeherrad ei teagi sellest ja ei lase mingisuguseid ettevaatuse-abinõusid tarvitada, et neid koide, kõdunemise ja barbarlise riisumise eest hoida, nagu oleksid nad vanad sukad, mille aukusid iga eit võib kinni õmmelda“ kirjutas Päevaleht.  

Balti-saksa ajalehed hoiatasid: “...kui ots lahti tehtud, võidakse rahaks teha ka raekojas olevad hõbeesemed, puunikerdused, maalid ja isegi väärtuslikud arhiivikäsikirjad“

Sõnasõtta sekkus ka Riias balti-saksa ajaleht Düna-Zeitung, kus juhiti tähelepanu piltvaipade väga kõrgele hinnale Ameerikas, tuues näiteks Saksamaa linna Regensburgi raekoja vaibad, mille eest ameerika ärimees miljon marka olevat pakkunud ja mis suurest summast hoolimata müümata olid jäänud. Raevaipade hinnaks oli Tallinnas pakutud aga 50 000 vene rubla.

Sõnavõttudest Tallinna volikogus ja ajakirjanduses oli lõppkokkuvõttes palju kasu. Raevaibad said avalikkuse suure tähelepanu osaliseks ning selgus, et rae vaibakomplekt koosneb koguni seitsmest, mitte aga neljast vaibast nagu seni oli arvatud. Lõpptulemusena langes gobeläänide müük päevakorrast.

1937.aastal arvati raevaibad vastavatud linnamuuseumi varade hulka. Kõrgete külaliste vastuvõtmisel raekojas riputati neid aga endiselt raesaali seintele külalistele imetlemiseks.

Raesaal 1930. aastatel. Tagaseinal verdüür, küljel fragment Saalomoni-vaibast. 

PILTVAIPADE KUDUMINE TELGEDEL

Piltvaipade kudumiseks kasutati erinevaid telgi ning väiksemaid piltvaipu kooti ka raamidel. Madalmaades kooti horisontaaltelgedel.  Selline telg koosnes kahest keeratavast poomist, mille laius vastas tellitud vaiba kõrgusele. Poomide vahele kinnitati värvimata villased lõimelõngad, mille pikkus oli piltvaiba laiuseks. Lõimelõngad moodustasid vaiba nö luustiku või sõrestiku. Lõimelõngadega risti põimiti kujundite kaupa värvilised koelõngad. Seega jooksevad seinal rippuval vaibal lõimelõngad horisontaalselt, koelõngad aga vertikaalselt ehk ülevalt alla. Valmis vaibal lõimelõnga näha pole, koelõngad katavad selle täielikult. Vastavat värvi koelõnga kasutatakse aga ainult seal, kus kavand seda nõuab. Lahtised otsad sõlmitakse ja lõigatakse ära või peidetakse sisse, seetõttu kootakse piltvaipu pahemalt poolt.

Gobelääni kudumine horisontaalteljel. Vaip on poomil, lõngad on poolide küljes ja kavandi järgi kujunditesse kootud. All on näha tallalauad.  Raevaipade koopiate valmistamine Inglismaal.

Koelõngad põimitakse lõimede eest ja tagant läbi vaheliku, mis tekib paaris ja paaritute lõimede vahele. Vertikaaltelgedel või raamil kududes tuleb lõimelõngu tõsta käsitsi. Horisontaaltelgedel saab aga lõimelõngasid üles ja alla liigutada tallalaudade külge kinnitatud niite abil. Kudujatel  jäävad  käed vabaks ja töö edeneb kiiremini.

Iga lõime jaoks on eraldi niis, mis kinnitub niiepuude külge. Alumised niiepuud ühendatakse nööride abil tallalaudadega. Iga niiepuu jaoks on eraldi tallalaud, mida vajutades langeb vastav niiepuu paar ja sellele kinnitatud niite abil langevad ka lõimed. Nii saadakse põimimiseks vajalik vahelik, kust koelõng figuuri ulatuses läbi tõmmatakse. Kuna piltvaipu kooti erinevate figuuride ja elementide kaupa, siis jäid kudumisse pilud. Need õmmeldi kokku töö viimistlusprotsessi käigus.   

„Pildi“ kudumiseks lõigati alusjoonis ehk kartoon eelnevalt u 80 cm laiusteks vertikaalseteks ribadeks ning kinnitati lõimede alla. Kui kartooniriba järgi kootud  osa oli valmis, pabeririba eemaldati ja valminud vaibariba keriti  eesolevale kangapoomile. Seejärel pandi järgmine kartooniriba lõimede alla ja jätkati kudumist.  Kogu vaipa sai näha alles peale selle mahavõtmist telgedelt.

Kuna kudujad töötasid vaiba pahema poolega, tähendas see, et kooti pimesi ainult tööjoonist jälgides ning puudus võimalus tööd kontrollida. See eeldas kudujatelt äärmist vilumust ja suurt keskendumisvõimet.

Põimetehnikale omaselt  kasutati ühe rea peal mitut erinevat värvi koelõnga või siis segu erinevat värvi lõngadest. Seda nimetati viirutustehnikaks ehk šrafuuriks, mida võib võrrelda pikslitega tänapäeva digitaalkunstis. Viirutuste abil andsid flaami kudujad meisterlikult edasi sujuvaid tonaalseid üleminekuid ja varjutusi, võimendasid ja mahendasid värve  ning saavutasid seeläbi ruumilisi efekte. Tulemuseks olid gobeläänid, mis kaugelt vaadates mõjusidki maalide või freskodena ega jäänud millegi poolest maha renessansiajastu kunstnike poolt värvi ja pintsliga kujutatust.

Kõrgemaid vaipu kudus telgede taga mitu kudujat korraga ning toimis tööjaotus ja spetsialiseerumine kujundite järgi: keerulisemaid ja detailsemaid elemente nagu näod, käed jne kudusid kogenud kudujad ja  lihtsamad pinnad jäid väiksema vilumusega kudujaile. Kudujateks olid mehed, kuid õpipoisteks võeti ka naisi ja lapsi alates 8.eluaastast. Kuna kudumistöökoja omaniku, s.t. meistri poegadel ei olnud kohustust õpipoisi- ja selliaastaid läbida, tekkisid sageli vaibakudujate dünastiad. 

Suuremates flaami töökodades töötas 50-100 kudujat. Telgesid, mis sõltuvalt vaiba suurusest võisid olla väga suured, oli 5-10. Vaipade mõõdud taandusid 16.sajandil „normaalseteks“ (3-5 m kõrged ja x 6-8 m laiad), kuid veel 14.sajandi lõpul, kui õukonnad üksteist tellimustega üle trumpasid, olid vaibad sageli 15-25 meetrit pikad. Burgundia hertsog Philippe Julge tellis näiteks vaiba mis oli 5 m kõrge ja 41 m pikk! Kuna seda vaipa oli raske tõsta, riputada ja ruumidesse sobitada, laskis ta selles hiljem kolmeks vaibaks jagada. Ei kujuta ette, kui suur rull tekkis sellise vaiba kudumisel kangastelje poomile!

Tallinna rae verdüüri fragmenti koovad raamil Tartu Kõrgema Kunstikooli  üliõpilased.

RAEVAIPADE KOOPIAD

Idee tellida raekoja seintele raevaipadest koopiad tekkis 2002.a., mil käisid ettevalmistused raekoja 600.  aastapäeva tähistamiseks.  Juubelile eelnesid põhjalikud restaureerimistööd, mille eesmärgiks oli  raekoja ajaloolise terviklikkuse taastamine. Kuna raevaipade seisund neid raekojas eksponeerida ei võimaldanud, tekkis mõte tuua juubeliaastaks raekoja seintele renessansiaegset värvirõõmu koopiate abil. 
Selgus, et Eestis puudusid selliseks suureks tellimustööks tehnilised võimalused ja tegijad, seetõttu hakkasime kudujat otsima välismaalt. Vanas Inglise ajakirjas jäi silma reklaam ajalooliste gobeläänide käsitsivalmistatud koopiate kohta. Võtsime perefirmaga Hines of Oxford ühendust. Järgnenud kirjavahetuse ja läbirääkimiste   tulemusena leppisime kokku, et firma koob käsitsi koopiad kolmest raevaibast.

Algas ettevalmistustöö: originaalvaibad - kaks Saalomoni-vaipa ja üks verdüür -  toimetati Tallinna Linnamuuseumist Ennistuskotta Kanut, kus need detailselt üles pildistati. Kuna gobeläänid olid kulunud ning kaotanud oma esialgse värvisära, võeti lõngade värvinäidised vaipade pahemalt poolt, mis olid vähem pleekinud. Kõik vaibad mõõdeti üle, kaardistati, nummerdati figuurid värvide järgi ja kirjeldati. Inglismaal järgnesid alusjoonise e kartooni tegemine ja lõngade värvimine ning kudumisprotsess võis alata. 2004.a. hilissuveks olid vaibad  valmis.

 

Koopiad kooti horisontaaltelgedel nii nagu originaalidki.

VERDÜÜRID: ORIGINAAL JA KOOPIA

Raekoja viis verdüüri on 4,2-7,6 m pikad.  Kõige halvemas seisus neist on 5,5 meetri pikkune vaip,  mis on samas verdüüridest üks kaunimaid.  See on tõeline kootud lilleaed, kus õitsevad iirised, nelgid, nartsissid, kannikesed, sõrmkübaralilled, kibuvitsad, kellukesed, margareetad, võililled, teelehed jne. Lillede vahel kohtab ka jäneseid ning haigruid, öökulle, rästaid ja teisi linde. 

Tellija tunnusena on vaibal taas kolm Tallinna väikest vappi ning aastaarv 1547, mil vaibad valmisid. Edingen, kus raevaibad kooti, oligi eelkõige tuntud verdüüride ja vapivaipade poolest. Edingeni linnamärk sellel vaibal kahjuks säilinud ei ole, sest vaiba bordüür on riputamise ja seinale kinnitamise tagajärjel peaaegu kogu ulatuses hävinud. Inteniivsest kasutusest annavad tunnistust ka rebendid ja kulunud lõngad. Samas on verdüüri värvierksus, eriti tagumisel poolel, üllatavalt hästi säilinud. Silma torkavad roosad ning õrnlillad toonid. 

2014. aastal otsustasime tellida ka sellest verdüürist koopia ning koostöö Hines of Oxfordi kudujatega jätkus. Verdüüri koopia alusjoonis valmis 2015.a. veebruariks ning vaip pool aastat hiljem. 2016.aasta suvel oli võimalik korraga näha ja võrrelda originaali ja koopiat.