Tallinna Raad

Tallinna linnaomavalitsuse e. rae tekkeaeg ei ole täpselt dateeritav. Selle võiks paigutada 1230-ndatesse aastatesse, mil Tallinna all-linna kohale hakkas kujunema käsitöölistest ja kaupmeestest püsielanikega esialgselt kindlustatud asula.

Esimest korda mainitakse Tallinna raadi (consilium consulum civitatis) Taani kuninga Erik IV Adraraha 15. mail 1248 antud ürikus, millega Tallinnale kinnitatakse Lübecki õiguse kasutamise luba. Siitpeale jäi Tallinna raad ligi kuueks ja pooleks sajandiks pea kõiki linnaelu valdkondi juhtivaks institutsiooniks. Rae ülesanne oli linna esindamine rahvusvahelisel areenil - lepingute sõlmimine välismaiste valitsejate ja linnadega, hoolitsemine Tallinna kohustuste täitmise eest Hansa liidu liikmena ja osalemine hansapäevadel, kaubandusläbirääkimiste pidamine, oma kodanike huvide kaitsmine välismaal, õiguslikkuse ja korra tagamine ning linna kaitsevõime eest vastutamine, arvepidamine linna kinnisvarade üle, kodanikumaksude ja muude maksude kogumine, osaline arvepidamine kirikute ja seekide tulude ja kulude üle jne. Raad pidas linna arve-, rendise-, kinnistu- ja kodanikeraamatuid, pidas kirjavahetust teiste sise- ja välismaiste võimukandjatega, vaatas läbi linnakodanike palveid ja kaebusi.

Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest. Viimastest pidas igaüks reeglina mõnda raeametit. Hiljemalt 16. sajandi keskpaigast kuulus rae koosseisu ka sündik. Lisaks oli rae teenistuses palgalisi, kes ei kuulunud rae koosseisu - kirjutaja, kohtuteenrid, majahoidja jne.

Raad koopteeris oma liikeid ise kinniste valimiste teel. Raehärrade arv kõikus 19 ja 25 vahel. Algselt oli raehärra amet auamet ja raad tegutses aasta kaupa kahes vahetuses: korraga olid ametis vaid pooled raeliikmed, kes moodustasid nn. istuva e. istungeid pidava rae (sitzender Rat). Aastaks tagasi tõmbunud osa raest nimetati vanaks või puhkavaks raeks (alter Rat). Vaba aastat kasutasid raehärrad isiklike äriasjade korraldamiseks.

Oma tegevuses lähtus raad Lübecki õigusest ning andis igal aastal lisaks omalt poolt välja määrusi ja korraldusi (bursprake, willküre), mis linnaelanikele avalikult välja kuulutati. Tähtsamate otsuste langetamisel pidi raad arvestama olulisemate gildide seisukohti, kusjuures mõjukaim oli Suurgild.

Rae töövormiks olid istungid, mida reeglina peeti raekojas, turuplatsi (st. Raekoja platsi) ääres asuvas kirjutajatoas või Pühavaimu kirikus, mida kasutati ka raeliikmete ühiste jumalateenistuste läbiviimiseks.

Maahärra vahetumine ei toonud reeglina kaasa olulisi muudatusi rae tegevusse. Eraldi vahepeatüki Tallinna omavalitususe ajaloos moodustab aga nn. asehaldusaeg, mil keisrinna Katariina II 1785. a. linnadeseadus - nn. armukiri linnadele - asendas rae kui linnavalitsuse ajutiselt linnaduumaga. Rae endised funktsioonid taastas 1796. aastal keiser Paul I.

Murranguline etapp Tallinna linnaomavalitsuse ajaloos algas 26. märtsil 1877, kui keiser Aleksander II ukaasiga kehtestati Balti linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. Raad asendati valitava volikogu (duuma) ja linnaametiga (uprava). Linnavolikogu valis ka linnapea. Esimesed Tallinna linnavolikogu valimised toimusid 24.-25. novembril 1877. Uue volikogu esimene istung peeti 22. dets. 1877; esimeseks linnapeaks valiti sel istungil Oscar Arthur von Riesemann. Raad jäi püsima vaid kohtuasutusena.

9. juulil 1889 kehtestati Balti provintsides Vene 1864. aasta kohtuseadus, millega Tallinna raad likvideeriti. Rae viimane pidulik istung peeti 17. novembril 1889.