Hoone lugu

Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Hoone kannab euroopaliku linnavõimu traditsiooni. - Juba 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Selle sammuga astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänaseni munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist funktsiooni linna esindushoonena.

Raekoja ehituslugu ulatub 13. sajandisse, oma keskaegse kuju sai ta aastatel 1402-1404. Uurimismaterjalide põhjal võib väita, et magistraadi ehk rae kooskäimise kohana oli väike kindlustüüpi ühekorruseline keldriga raekoda oma praegusel asukohal olemas juba 13. sajandi keskel. 1322. aastal esmakordselt kinnisvararaamatus mainitud raekoda oli suure koosolekuruumiga (consistorium) ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga (cellarium civitatis) ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel.

14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele-dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. 1346. aastal andis Taani kuningas võimu Eestimaal üle Saksa ordule. Hansalinnana sai Tallinn õiguse kontrollida idakaubandust omades nn. laokoha õigust. Kaubanduse kiire kasv ja majanduslik õitseng tingis vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele. 1371.-1374.a. juurdeehitusega saavutas raekoda oma praeguse pikkuse ja mahu esimesel korrusel. Sellest ajast on raekojas säilinud keskaegse puunikerduskunsti vanimad ja haruldasemad tööd - gooti stiilis pingid. Nikerdatud pingileenid, mis kujutavad Tristani ja Isolde lugu ning Simsoni võitlust lõviga, on ühed kauneimad keskaja kunsti näited Eestis.

Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida. Samas on ka fikseeritud ehitusmaterjalide kogused.

17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. 1650- 1652 viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti. Raekoja esinduslikkust ja omapära esiletoonud kaaristu ning keldri ja I korruse aknad müüriti kinni. Kodanikesaal jaotati kaheks korruseks ja tükeldati eraldi ruumideks. 1667. aastal ajakohastati raesaali sisekujundust. Seintele telliti telliti piibliainelised lünettmaalid, mille autoriks oli Johann Aken. Maalide alla valmistasid puust nikerdfriisid Elert Thiele ja Joachim Armbrust. Köögiruumis lammutati mantelkorsten, müüriti kinni lavatoorium ning kütteruumi viiv trepikäik.

19.sajandil ehitati neogooti stiilis ümber nii raekoja aknad kui ka idafassaad. 20. sajandisse jõudis raekoda suurte välis- ning sisekujunduslike muutustega, millele tuli veel lisa 20. sajandi I poolel. 1944.aasta 9. märtsi pommirünnakus süttis raekoja tornikiiver põlema ning hävis. See sai tõukeks raekoja restaureerimistööde algusele pärast sõda.